One Crow Sorrow

Eco-anxious filmmaker finds reflections of her conflicted mind in spring’s arrival to her hometown.

Environmental destruction is self-destruction. We are addicted to self-destruction. This has to stop. We need to slow down the accelerating speed with which we are riding towards irreversible doom. Indeed, this has all been said a million times before. This has all been said in a million different ways: incriminating, intimidating, infuriating, condescending, optimistically hopeful,... I have nothing new to add. Let’s just be silent for a while. Let’s go for a walk.

“One Crow Sorrow” is a personal city symphony where an eco-anxious soul explores the intersections of natural and artificial. The filmmaker’s internal conflicts are reflected through the contradictions of early spring. This experimental short documentary invites the viewer to take the time and truly pay attention to one’s surroundings.

Varesele valu

Ökoärev filmitegija leiab kevade tulekus kodulinna oma sisemiste lahkhelide peegeldusi.

Keskkonna hävitamine on enesehävitamine. Oleme enesehävitamisest sõltuvuses. See tuleb ära lõpetada. Peame oma täielikku hukatusse laskuval liumäel korralikult hoogu maha võtma. Tõsi, seda kõike on juba miljon korda räägitud. Seda kõike on räägitud miljonil eri viisil: süüdistades, hirmutades, vihale ajades, moraali lugedes, optimistlikult lootust andes,... Mul pole midagi uut lisada. Vaikime lihtsalt mõnda aega. Lähme jalutame.

“Varesele valu” on isiklik linnasümfoonia, kus üks ökoärev hing eksleb mööda loodusliku ja tehisliku ristumispunkte. Varakevadised vastuolud linnakeskkonnas peegeldavad filmitegija sisemisi lahkhelisid. See eksperimentaalne lühidokumentaal kutsub võtma aega ümbritseva märkamiseks.